19. aprillil 2006 sai Rae Kultuurikeskuses Harjumaal, Jüris kokku kaks- ja poolsada rahvamaja ja kultuurimaja juhatajat üle Eesti.

Suurkogunemise kutsus kokku Rahvakultuuri Arendus- ja Koolituskeskuse rahvamajade juhatajate kursus. Koguneti selleks, et rääkida iseenda nimel ja iseenda eest. Loodi oma esinduskogu. Suurkogunemisega anti avalöök protsessile, millest peaks tulu tõusma kogu riigile, eriti aga maapiirkondade isetegevusele ja rahvakultuuri arengule.

16. mail 2006. aastal peeti esinduskogu esimene koosolek, mille käigus määratleti peamised ülesanded ja valiti juhatus.

Esinduskogu ülesanded on:

1.      Kokkuleppimine terminoloogias

2.      Rahvamajade registri loomine

3.      Rahvamaja juhataja kutsestandardi väljatöötamine

5.      Regulaarsete suurkogunemiste korraldamine

19. märts 2007. aastal toimus esinduskogu initsiatiivil MTÜ Eesti Rahvamajade Ühing asutamiskoosolek, mis ühendab rahvamajade töötajaid ning rahvamajade arendustööst huvitatuid ja kaasaaitavaid füüsilisi ja juriidilisi isikuid.

Ühingu eesmärkideks on rahvamajade väärtustamine eesti kultuuritraditsioonide hoidmisel ja arendamisel; rahvamajade töötajate rolli tähtsustamine ühiskonnas, nende tunnustamine, kaitsmine ja toetamine ning kutsehuvide esindamine; rahvamajade töötajate ettevalmistamise ja enesetäiendamise võimaluste laiendamine; rahvamajade tegevuse koordineerimine ning laiendamine; osalemine kultuuripoliitikate ja -strateegiate kujundamisel.

 

Rahvamajade seaduse kontseptsiooni töörühma töös osalesid 24. jaanuar – 11. juuni 2007. a: Ülle Välimäe (Türi Kultuurimaja), Andris Avamere (Türi Kultuurimaja), Malle Allese (Viljandi Kultuurimaja), Leelo Jürimaa (Lehtse Kultuurimaja), Ülle Jääger (Koeru Kultuurimaja), Lili Välimäe (Imavere Huvikeskus), Kalle Erm (Viimsi Huvikeskus), Varje Ojala (Pirita Vaba Aja Keskus), Marianne Rande (Kiisa Rahvamaja), Aivi Lintnermann (Harjumaa Kultuurikorraldajate Liit), Pille Raudkivi (Kultuurikeskus Kaja), Liina Eenmaa (Rahvakultuuri Arendus- ja Koolituskeskus), Salme Kikas (Rahvakultuuri Arendus- ja Koolituskeskus).

Eestimaal on tegutsenud rahvamajad ligi 120 aastat, esimene teadaolev rahvamaja on Võru Kultuurimaja Kannel, asutatud 1881, Tori rahvamaja 1883 ning Kanepi rahvamaja 1886. aastal. Seltsitegevuse arenemisega 19. sajandi teisel poolel hakkas riik tegelema ka seaduste loomisega kultuurivaldkonnas. Esimeseks seltsitegevust mõjutavaks seaduseks oli 1906. aastal tsaari ukaas, mis ei olnud seltsitegevust soosiv, kuid seadis õiguslikud raamid seltsitegevuse alustamiseks ning toimimiseks. 1919. aastal võttis Ajutine Valitsus vastu seltside, ühisuste ja nende liitude registreerimise korra. Seaduses oli sätestatud kuidas ja mis aja jooksul peavad seltsid ennast registreerima ning kes võivad olla asutajad. Seltsid tuli registreerida Eesti Vabariigi kohtus.

1926. aastal võeti riigikogu poolt vastu uus ühingute, seltside ja nende liitude registreerimise seadus. Esimene rahvamajade seadus võeti riigikogu poolt vastu 1931. aastal. Rahvamajade seaduse alusel ja riigi toetusel loodi tugev ja hästi toimiv üle-eestiline rahvamajade võrgustik, samuti soodsad tingimused rahvamajade ehitamiseks või korrastamiseks. Koostöös pankadega pakkus riik sobivat finantseerimisskeemi ning pikaajalist laenu rahvamajade ehitajatele.

Rahvamajad on olnud ja on eesti rahvakultuuri järjepidevuse kandjad läbi aegade olenemata riigikorrast.30. aastate alguses Eesti Vabariigis koostatud rahvamajade võrgustiku väljaehitamise plaan pidi teostatud saama 1950. aastaks. Nõukogude võim võttis üle tolleaegse Euroopa kohta väga korralikult töötava süsteemi, andes sellele oma ideoloogilise suuna. Nõukogude süsteemis tegutses 456 klubilist asutust. Hoolimata teatud varjunditest, oli tegemist valdavalt ennesõjaaegse vabatahtlikkuse alusel toimunud tegevuse jätkamise ja edasiarendamisega. Tegevus oli suunatud eelkõige inimeste kultuuri– ja suhtlemistarvete ning kultuurihuvide rahuldamisele.

Kultuur pandi toimima propaganda tööriistana, kuid tänu eelnenud iseseisvusperioodil loodud tugevale, rahvuskultuuri toetavale rahvamajade võrgustikule ja inimestes kujunenud laialdasele vajadusele tegelda omakultuuriga, toimis kultuurielu riigi poolt kinnimakstuna ja igaühele kättesaadavana paradoksaalsel kombel rahvusliku vastupanuliikumise varjatud kanalina. Nii muutsid eestlased Moskva poolt ametlikult lubatud laulupeod ja sellega seotud isetegevuse üldrahvalikuks protestiaktsiooniks, omapäraseks sotsiaalseks liikumiseks. Iga viie aasta järel toimuv suursündmus muutus rahvuslikku identiteeti kandvaks ja kaitsvaks võtmesündmuseks. Kohalike kooride ja rahvatantsurühmade loomine oli lausa elutähtis tegevus.

1991. aastal oli eesti kultuuri kõige iseloomulikumaks tunnuseks ühtekuuluvustunne ehk nn. eestluse ideeline kollektivism. Ideaaliks oli iseseisva riigi taastamine, eeskujuks kahe maailmasõja vaheline Eesti Vabariik. Üks ajastu Eesti kultuuriarenduses oli lõppenud. Lagunenud või lagunemas olid paljud senised institutsioonid, finantseerimisstruktuurid ja asutused. Kultuuritöötajad püüdsid kohaneda uue olukorraga, leida uusi organisatsioonilisi vorme ja finantseerimise viise ning allikaid. Oli palju ebaselget kõiges, mis puudutas kultuurisfääri edasist arengut: läbimõeldud kultuuripoliitika puudumine; kultuuriametnike küsitav kompetents; kultuuri prestiiži langus ja kommertsi pealetung; arusaamatu rahastamine; kinokunsti hingevaakumine ja kinomajade müük; järjepidetu kultuurialane seadusandlus; riiklikku toetust nautivad monopoolsed kultuuriasutused ja kolmanda sektori vähene suutlikkus. Samas oldi küllalt rikkad kogemustega kultuuritöötajate, kultuuriarenduslike asutuste ja institutsioonide poolest, et olemasolevat mõistlikult hoida ja edasi arendada.

Pärast taasiseseisvumist muutus seltsitegevus taas aktiivseks. Algas külade liikumine, loodi külaseltse ja püüti taas Eesti külad ellu äratada. Samuti moodustati kõikvõimalikke mittetulundusühinguid (edaspidi MTÜ). Mitmed omavalitsused läksid seda teed, et andsid rahvamajad kohalikule MTÜ-le hallata. Osaliselt see õnnestus, kuid mitmed MTÜ-d sattusid majandusraskustesse ning rahvamajad lakkasid tegutsemast.

 

 

 

1. Rahvamaja on kohaliku omavalitsuse (edaspidi KOV) hallatav asutus, mille asutamise, ümberkorraldamise ja tegevuse lõpetamise otsustab vastava omavalitsuse volikogu:

Rahvamajade olemasolu sõltub vaid KOV volikogu otsusest. Selles võivad mängida rolli kohalike võtmeisikute huvid, kõrvalised mõjutused ning poliitilised suundumused. Kui KOV-l napib vahendeid Rahvamaja ülalpidamiseks, siis võidakse see kergekäeliselt sulgeda. Puudub igasugune regulatsioon riigi tasemel - KOV ei ole kohustatud Rahvamaja ümberkujundamist või tegevuse lõpetamist põhjendama (nt Kultuuriministeeriumile).

Omandivormilt omavalitsuse allasutusena on paljud Rahvamajad antud MTÜ-de hallata, neid on ühendatud raamatukogude, õpikeskuste ja isegi spa-dega. Puuduvad riiklikud juriidilised alused Rahvamaja toimimiseks munitsipaalasutusena või MTÜ-na.

2. Olulistes riiklikes strateegilistes arengudokumentides nagu Eesti riigi kultuuripoliitika põhialused 1998, Vabariigi valitsuse tegevuskava riigi kultuuripoliitika elluviimisel ja Kultuuriministeeriumi arengukava 2007-2010 ei kajastu Rahvamajade tegevuse alused. Ainsaks erandiks on Riigi investeeringute programm (edaspidi RIP), mille kaudu toetatakse KOV-i investeeringuid Rahvamajade infrastruktuuri välja arendamiseks.

Valdav osa Rahvamaju on täna omavalitsuste haldusalas, kuid KOKS-is ei ole kultuuriteenuse osutamist vallas või linnas ette nähtud (§ 6 lg 1), on vaid ülesanne korraldada Rahvamaja ülalpidamist, kui viimane on omavalitsuse omanduses (§ 6 lg 2).

(2) Omavalitsusüksuse ülesandeks on korraldada antud vallas või linnas koolieelsete lasteasutuste, põhikoolide, gümnaasiumide ja huvialakoolide, raamatukogude, rahvamajade, muuseumide, spordibaaside, turva- ja hooldekodude, tervishoiuasutuste ning teiste kohalike asutuste ülalpidamist, juhul kui need on omavalitsusüksuse omanduses. Nimetatud asutuste osas võidakse seadusega ette näha teatud kulude katmist kas riigieelarvest või muudest allikatest.

Omavalitsused juhinduvad hallatavate kultuuriasutuste töökorralduses institutsioonide põhistest seadustest (Rahvaraamatukogu-, Muuseumi- ja Huvikooliseadus), kuid seadusega on seni reguleerimata Rahvamajade institutsionaalne töö.

Kaudselt toetab riik Rahvamajade sisulist tööd läbi riiklikke programmide nagu Lõunaeesti keel ja kultuur 2005-2009, Setomaa kultuuriprogramm, Maakondlike koori- ja tantsujuhtmentorite käivitamise pilootprojekt 2005-2007 ning Laulu-ja tantsupeo protsessis osalevate kooride, orkestrite, rahvatantsurühmade ja rahvamuusikaansamblite tegevustoetuse programm 2006-2013, mis on tantsu- ja laulupeo protsessis osalevatele kollektiividele suunatud.

3. Rahvamajade töötajad on kaitsetud ja väärtustamata. Neile kehtivad sarnaselt teiste elualade esindajatele Töölepingu seadusest, Puhkuseseadusest, Töö- ja Puhkeajaseadusest tulenevad nõuded. Samas kehtib kinnitamata reegel, et Rahvamaja töötajad peavad olema kättesaadavad nii töö- kui puhkepäeviti, olenemata kellaajast. Olles probleemist teadlikud, ei tehta enamasti midagi seadustest kinnipidamiseks.

Samuti puudub Rahvamajade juhatajate (2006. aasta seisuga on kasutusel ametinimetused: juhataja, direktor, kultuurijuht, perenaine, kultuuritöötaja, omanik jne.) kutsestandard – antud kutsealal nõutav kompetentsuse tase, mida tunnustatakse reguleeritud, ajalooliselt või rahvusvaheliselt kujunenud nõuete alusel.

4. Puudub ühtne mõistetesüsteem. Rahvamajade kohta on kasutusel erinevaid nimetusi - kultuurikeskus, kultuurimaja, rahvamaja, seltsimaja, külamaja jne. Nime järgi on keeruline mõista, millise Rahvamajaga on tegu.

5. Rahvamaja on kultuuri- ja vabaharidustöö keskuseks oma regioonis (asumis, piirkonnas, maakonnas) ning koduks oma tegevuspiirkonna mitmesuguste organisatsioonidele, seltsidele, ühingutele jne. Kui suuremates linnades on kultuuri vahenduseks alternatiive, siis maapiirkondades ja väikelinnades on Rahvamaja sageli ainuke kultuuri vahendaja, edendaja, arendaja, looja ja rahvakultuuri hoidja. Samas on Rahvamaja funktsioonid selgepiiriliselt määratlemata, mistõttu sõltutakse eelkõige KOV-i tahtest ja kompetentsist.

6. Rahvamajades on kasutusel üldjuhul vanad, amortiseerunud ja energianõudlikud valgustus- ja heliseadmed, mille funktsionaalsus ja kvaliteet on aegade jooksul muutunud olematuks. Tänapäevaste vahendite juures ei ole määrav ainult hind, vaid olulisem on odav ekspluatatsioon, multifunktsionaalsus ning pikk eluiga.

Olenevalt Rahvamaja liigitusest ja funktsioonist on oluline töötada välja vastavad tehnilised nõuded, mida täites on igakülgselt tagatud Rahvamajade kvaliteetne töö, areng ja kultuuriteenuse kättesaadavus.

7. Kultuuriteenuse sisseostmine ja delegeerimine kolmandale- ja erasektorile ning projektipõhine rahastamine on KOV-des probleemiks. Vähese toetuse tõttu puuduvad sageli palgalised kultuuritöötajad. Sellest tekib olukord, kus KOV-l puudub kontroll ja juhtimine kultuuriteenuse üle ning katkeb järjepidevus.

Seadus peab tagama kultuuriteenuse jätkusuutlikkuse, kvaliteedi ja kaasaegsuse. Kolmas- ja erasektor on KOV-le ja rahvamajale koostööpartnerid, et tagada kõikides piirkondades ühtlane kultuuriteenuse kättesaadavus olgu see siis professionaalne- või harrastuskultuur.

8. Eestis tegutseb 2006. aasta seisuga umbes 130 rahvamaja, 50 kultuurimaja, 40 kultuurikeskust, 20 klubi, väiksemal hulgal seltsimaju, vabaaja-, huvi- ja külakeskusi jne. Asutuste täpne arv ei ole teada, kuna puudub kohustus pidada registrit ja arvestust Rahvamajade kohta.

Rahvakultuuri Arendus- ja Koolituskeskus on vabatahtlikult kogunud andmeid tegutsevate Rahvamajade ja nende juhtide kohta. Kuna puudub kohustus mitteametlikule registrile infot anda Rahvamajades toimunud muudatuste kohta, võib sealne info olla puudulik.

Luua juriidiline alus kultuurikorralduseks omavalitsusüksuse tasandil, määratledes rahvamajade kui institutsioonide tegevuse ühtsed põhimõtted.

Käesolev seadus reguleerib:

1.      Rahvamajade asutamist, tegevuse ümberkorraldamist ja lõpetamist;

2.      Rahvamajade klassifikatsiooni, järjepideva tegevuse ja töökorralduse aluseid;

3.      Rahvamajade juhtimise ja finantseerimise aluseid;

4.      Rahvamajade suhteid riigi, kohaliku omavalitsuse ning kultuuri-organisatsioonide vahel.

Rahvamaja on kultuurilis-vabahariduslik asutus, mille ülesandeks on kultuuriteenuse pakkumine elanikkonnale eesmärgiga tagada kultuuri- ja rahvusliku identiteedi hoidmine ning arengueelduste loomine.

Antud Rahvamajade seaduse kontseptsiooni mõistes liigitatakse rahvamajad tinglikult seltsimajadeks, rahvamajadeks ja kultuurikeskusteks.

Kultuuriteenuse all mõistetakse kõigi elanike võimalusi:

-         osaleda (harrastajana, õppijana) kultuuriprotsessis traditsioonide kandjana (näiteks osalemine kooris, rahvatantsurühmas, käsitööringis, pillimäng jm);

-         saada tarbijana kultuurialaseid emotsioone (teater, kontsert, kino, tantsuõhtu, galerii jm);

-         saada teadmisi ja informatsiooni enesetäiendamiseks (Elukestev õpe);

-         Rahvamajade asutajateks ja -pidajateks on KOV-d, MTÜ-d, sihtasutused, äriühingud või füüsilisest isikust ettevõtjad.

-         Rahvamaja juhindub oma tegevuses Rahvamajade seadusest, teistest õigusaktidest ja oma põhimäärusest.

Rahvamaja hooneid võib anda Rahvamaja funktsioonide täitmiseks rendile juriidilisele isikule või füüsilisest isikust ettevõtjale.

Rahvamaja asutamise otsustab KOV volikogu, vastavalt esitatud taotlusele. Taotlus peab sisaldama Rahvamaja põhimäärust või põhikirja, milles on sätestatud Rahvamaja ülesanded, juhtimise korraldus, juhi õigused ja kohustused, Rahvamaja struktuur ja finantseerimine ning muud Rahvamaja tegevuse korraldamiseks olulised punktid.

Asutatud Rahvamajale määratakse Rahvamaja liik ja teeninduspiirkond, arvestusega, et ükski paikkond ei jääks välja.

Rahvamaja asutamisest teatab KOV kirjalikult Kultuuriministeeriumile, kus peetakse Rahvamajade registrit. Teates näidatakse ära Rahvamaja nimetus, asukoht, sidevahendite numbrid.

Seltsimaja – ehk kogukonnakeskus on eraõigusliku juriidilise isiku poolt asutatud või hallatav kultuuriasutus, mis toimib kogukonna omaalgatuse põhimõttel ning mille eesmärgiks on seltsielu korraldamine ja kohaliku elu arendamine.

Rahvamaja – kultuuriasutus, mille ülesandeks on kohaliku elanikkonna kultuuri-, huvitegevus-, enesetäiendus-, teabe- ja meelelahutusvajaduste rahuldamine; rahvakultuuri säilitamine ja arendamine; kontsertide, etenduste, näituste ja muude kultuurisündmuste korraldamine; tingimuste loomine harrastuskollektiivide, huviringide, kultuuriseltside ja -seltsingute tegevuseks.

Kultuurikeskus – on suuremas omavalitsuses või maakonna keskuses tegutsev kultuuriasutus, mis täidab rahvamaja funktsiooni, omab tehnilist baasi ja inimressurssi piirkonna suursündmuste korraldamiseks ning kutselise kultuuri vahendamiseks.

Munitsipaalrahvamaja tööd reguleerib põhimäärus. Rahvamaja tööd, mille pidajaks on MTÜ, sihtasutus, äriühing või füüsilisest isikust ettevõtja, reguleerib põhikiri ja KOV-ga sõlmitud koostööleping. KOV sõlmib Rahvamaja pidajaga Rahvamaja funktsioonide täitmiseks koostöölepingu (va munitsipaalrahvamaja), mis reguleerib Rahvamaja finantseerimist ja infrastruktuuri kasutamist.

Rahvamaja nõukogu (edaspidi nõukogu) on organ Rahvamaja töö hindamiseks ja muude Rahvamaja tegevust puudutavate oluliste küsimuste arutamiseks.

Nõukogu nõustab Rahvamaja pidajat või juhatajat ja teeb ettepanekuid Rahvamaja tegevuse korraldamise kohta.

Oma tegevuses juhindub nõukogu Rahvamaja tegevust reguleerivatest õigusaktidest.

Nõukogu koosseisu kinnitab Rahvamaja pidaja. Nõukogul on vähemalt 5 liiget ja liikme volitused kestavad kuni 5 aastat. Nõukogusse peavad kuuluma Rahvamaja töötajate, harrastuskollektiivide, ning KOV esindajad.

Nõukogu valib oma liikmete hulgast esimehe ja aseesimehe.

Nõukogu pädevus ja ülesanded on:

-         Rahvamaja eelarve eelnõu läbivaatamine ja eelarve heakskiitmine;

-         Rahvamaja tööplaanide ja aruannete läbivaatamine, neile hinnangu andmine;

-         Rahvamaja teenuste nimekirja ja hindade läbivaatamine ja heakskiitmine;

-         ettepanekute tegemine Rahvamaja töö paremaks korraldamiseks ja vajalike vahendite taotlemiseks;

-         Rahvamaja arengukava heakskiitmine.

Nõukogul on õigus

-         saada oma ülesannete täitmiseks vajalikku informatsiooni ja dokumente;

-         nõuda juhatajalt või Rahvamaja pidajalt aruandeid Rahvamaja tegevuse kohta.

Nõukogu töövorm on koosolek. Nõukogu koosolekud toimuvad vähemalt neli korda aastas. Nõukogu koosoleku kutsub kokku nõukogu esimees, tema äraolekul aseesimees. Nõukogu koosoleku kokkukutsumisest informeeritakse nõukogu liikmeid vähemalt 5 päeva enne koosoleku toimumist. Nõukogu on otsustusvõimeline, kui kohal on vähemalt 3 liiget.

Nõukogu otsused on juhatajale või Rahvamaja pidajale täitmiseks.

Rahvamaja valduses oleva vara valdamine, kasutamine ja käsutamine toimub vastavalt KOV volikogu kehtestatud korrale või vastavalt sõlmitud koostööleppele.

Rahvamaja kasutuses oleva vara moodustavad KOV-lt, juriidilistelt või füüsilistelt isikutelt Rahvamajale sihtotstarbeliseks valdamiseks, kasutamiseks ja käsutamiseks antud maa, hooned, rajatised, seadmed, rahalised vahendid, inventar ja muu vara.

KOV tagab:

-         personalikulud;

-         Rahvamaja eripärale vastavad ruumid, sisustuse ja majandamiskulud.

Rahvamaja tegevuse ümberkorraldamine või tegevuse lõpetamine toimub KOV volikogu otsuse alusel tegevuse ümberkorraldamisest või tegevuse lõpetamisest huvitatud osapoole kirjaliku avalduse alusel, etteteatamisega 6 kuud. Sealjuures peab otsusele eelnema põhjalik analüüs ning otsus peab olema põhjendatud uuringute tulemusega.

Rahvamaja ümberkorraldamisest või tegevuse lõpetamisest teatab KOV Kultuuriministeeriumile vähemalt ühe kuu jooksul pärast tegevuse ümberkorraldamise või tegevuse lõpetamise avalduse laekumist. Lõplik otsus Rahvamaja tegevuse ümberkorraldamise või tegevuse lõpetamise kohta langetab KOV volikogu kooskõlas Kultuuriministeeriumi seisukohaga.

Rahvamajade jaotusest lähtuvalt peab olema tagatud vajalik tehniline ja materiaalne baas: parim võimalik tehnoloogia, mis on energiasäästlik, multifunktsionaalne.

Rahvamajade liigitusest lähtuvalt tuleb järgida Rahvamajadele välja töötatud tehnika ja infrastruktuuri nõudeid, mida täites on igakülgselt tagatud rahvamajade kvaliteetne töö, areng ja kultuuriteenuse kättesaadavus.

Rahvamajade registri asutamise ja kasutuselevõtmise eesmärk on rahvamajade üle arvestuse pidamine ning nende kohta andmete kättesaadavaks tegemine.

Rahvamajade registri objektide ring hõlmab reeglina kõiki Rahvamajasid Eestis, mis võivad kuuluda ka teistesse registritesse, kui seadus seda otseselt ette näeb.

Kõikides Rahvamajades kasutatakse andmete kirjeldamisel ühtset terminoloogiat.

Rahvamajade registri pidamist korraldab Kultuuriministeerium.

Rahvamajade registrisse kantakse ja registrit täiendatakse alljärgnevate andmetega:

-         rahvamaja nimi,

-         rahvamaja liik,

-         rahvamaja tegutsemise vorm,

-         rahvamaja aadress,

-         rahvamaja asutamisaasta,

-         rahvamaja teenuste/tegevusvaldkondade loetelu,

-         rahvamaja personali andmed.

1931. aasta Rahvamajade seadusest loeme, et rahvamaja ülesandeks on olla kultuuri- ja haridusetöö keskkohaks väljaspool kooli ja koduks oma tegevuspiirkonna hariduslikkudele asutistele ja seltskondlikkudele organisatsioonidele.

Samasugune ülesanne on rahvamajadel ka tänapäeval. Kohaliku kultuuri arendamise kaudu saab kohalik omavalitsus täita ühte tähtsamat ülesannet – kasvatada kodukohatunnet, kaitsta ja arendada kohalikku identiteeti jne. Selleks peab kultuurikorraldus olema ääretult paindlik – silmas pidades üldist kultuuripoliitikat, lähtuma kohalikest oludest, arengueesmärkidest ja inimeste soovidest.